Õhupuudustunne või hingamisraskus on sage sümptom, mis võib kaasneda kopsuhaigustega või olla näiteks südamepuudulikkuse, isheemiatõve, rauavaeguse, ärevuse, lihashaiguste või rasvumise kaasuvaks tunnuseks. Õhupuudus on ka pahaloomulise kasvajahaiguse üheks sümptomiks, enam siis, kui kasvaja on lähtunud kopsust, levinud kopsus või kopsukelmel.
Õhupuudustunne on subjektiivne aisting, et õhku ei jätku. Sellega võib kaasneda hingamisraskus ning ebamugavus ja ärevus.
Õhupuudusega seostatakse väsimust, meeleolulangust, langenud füüsilist koormust ja langenud elukvaliteeti. Niisamuti kui valu võib õhupuudus olla püsiv või hootine.
Õhupuuduse põhjused saab jagada tekke järgi:
Õhupuuduse ravis on oluline õhupuudust põhjustava seisundi ravi, subjektiivse õhupuudustunde leevendamine ning õhupuudust süvendavate tegurite kõrvaldamine.
Näiteks kopsupõletiku, kopsu trombemboolia, kroonilise obstruktiivse kopsuhaiguse või südamepuudulikkuse ägenemise ravi võtab aega, sestap on oluline seni rakendada ka toetavat ravi.
Õhupuuduse leevendamiseks on nii ravimeid kui ka mitte-medikamentoosseid ravivõtteid.
Õhupuuduse subjektiivseks leevendamiseks kasutatakse narkootilisi valuvaigisteid, kortikosteroidhormoone, brohhilõõgasteid, vajadusel antibiootikume, vett organismist välja viivaid diureetikume. Lisahapniku soovitatakse juhtudel kui vere hapnikusisaldus on madal. Abi võib olla ka kopsu ümber oleva vedeliku eemaldamisest, füsioteraapiast, akupuktuurist ja ärevust leevendavast ravist. Väga harvadel juhtudel kasutatakse ravile allumatu raske õhupuudusega patsientidel palliatiivset sedatsiooni – kunstlikku koomat, et inimene subjektiivselt õhupuudust ei tunneks. Palliatiivset sedatsiooni rakendatakse ainult haiglas ning väga kaalutud juhtudel. Otsus palliatiivsed sedatsiooni kasutada langetatakse üheskoos raviarsti ja patsiendiga.